EESTI SIHTASUTUS ANDIS VÄLJA INGERIMAA VÄIKESE PÕLISRAHVA MEDALI VADJA RIST / VADDA RISSI
2024. aasta detsembris asutas Sihtasutus Traderson, mille põhitegevuseks on innovatsiooni- ja riskiinvesteeringud, filmi- ja kunstitootmine, mälestusmedali "Vadja Rist", mis antakse vadja rahva viimastele esindajatele (vadda) ja inimestele, kes aitasid kaasa selle väikese põlisrahva säilimisele. Ka nendele inimestele, kes elavad Leedus, Lätis, Leningradi oblastis.
Sel eesmärgil andis see heategevusfond mündivabrikus välja vadja rahvussümboli stiilis “Vadja Rist” mälestusmedali. Olles ka ise selle kaduva rahva esindaja, rahastas fondi asutaja medali tootmist, mida ta on juba hakanud ka välja jagama vadjalastele ning erinevate maade teaduse ning kultuuri esindajatele, kes on aidanud kaasa vadja keele ja kultuuri säilimisele ning uurimisele.
"Tänapäeval võib romaani "Viimane mohikaanlane" autori James Fenimore Cooperi vaimus nimetada "viimasteks vadjalasteks" kõiki, kes samastuvad Vadja väikese põlisrahvaga, " märgib mälestusmedali üleandmise algataja ja selle rahva esindaja Andrei Traderson.
Vadjad on Leningradi oblasti läänepiirkondade vanim põliselanikkond, kes praegu elab kompaktselt Vene Föderatsiooni Leningradi oblastis Kingissepa rajoonis. Varem oli vadja rahva asustusala Kirde-Eestist Laadoga järveni ja lõunas päris Novgorodini välja. Vadja keel kuulub läänemeresoome soome-ugri keelte rühma. Vadjalaste traditsioonilised ametid on põlluharimine, kalapüük ja metsandus.
Ajalooliste andmete järgi oli vadjalaste saatus väga raske ja kohati traagiline. Seda hävitas sageli näljahäda ja aastatel 1444–1447 ajasid Liivimaa rüütlid Bauskasse (tänapäeva Läti) minema märkimisväärse hulga vadjalasi. Kõige enam mõjutas vadjalasi 1930. aastate repressioonid ja massilised ümberasumised Suure Isamaasõja ajal.
